Tekstid
kust ma tulen?
las ma ütlen teile, kust ma tulen
ma tulen ida-euroopa väikelinnast
kus kuivkempsu hais matab hinge
ma tulen puuriida tagant
vee põhjast
maa alt
paneelmaja viiendalt korruselt
kus vanaema ei lubanud kunagi akent avada.
ma tulen riigist
kus pole religiooni
ja kus millegi eest võitlemine
on märk sinu nõrkusest.
ma tulen maalt
kus päike on haruldane teemant
uskumatu kuldmünt
mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga
ja kus inimesed enne surma
veavad end viimase jõuga metsa
ja heidavad kõva kuusejuurika peale pikali.
ma tulen maalt
kus tõe asemel tuntakse autoriteeti
vabaduse asemel pelgu
ja igatsuse asemel
väikekodanlikku tuimust.
ma tulen maalt
kus keegi pole kunagi käinud
ma tean seda hästi
sest kui talvel tõmbab lumi mu maale kaane peale
ei ole sel lumel kunagi ühtegi kriipsu
ainult nomaadide ja rändhordide jäljed
aga need
ei jää ju kunagi püsima
ma tulen maalt
mida keegi ei tunne
ma tean seda hästi
sest ma lugesin läbi kõik Kundera raamatud
Eestit ei mainita seal kordagi
minust ei kirjuta ka Kafka, Camus, Goethe
- mitte ühtegi sõna
minust ei kirjuta isegi Thomas Mann
vana munn
minust ei luuleta Pessoa
Rilke, Blake ega Rimbaud.
Huvitav, kui Sylvia Plath oma pea gaasiahju pani
kas ta viimane mõte võis siis olla:
"Aga ma ei ole ju Eestis veel käinudki?"
ma tulen maalt
kus lapsed söövad jänesekapsast
nad ahmivad neid suure suuga
ja nende silmad hiilgavad kuuskede hämaruses
nagu metsloomade silmad
teie ei tea, mis silmad need on
teie silmad on niisked ja tumedad
vahetatud bulvaritel, üksteisest mööda
üksteisest läbi triivides
teie silmad ei ole näinud põlenud maju ja auklikke tänavaid
ja balti mere räimi,
neid väikseid külmi kalu,
kelle pärani punased silmad märtsitaevast põrnitsevad
teie silmad ei ole õginud Chiquita banaani
mis lapsele sünnipäevaks kingiti
ja teie silmad ei ole palunud palunud palunud
teie silmad ei ole lugenud tuglast ja suitsu ja liivi
ja underit, õnnepalu, krossi
te ei saa meist aru
sest Schönbrunni lossis ei pakuta kaerakilet ja ihupeksu
ja parem ongi
te läheksite sama lolliks nagu meie juba olemegi:
rahvas, kes kannatab iga jumala päev
vihma, tuule ja pori käes
ja 700-aastase orjapõlve
ja ristisõdijate ning soome turistide käes
ja lõputu töö ning üksteise vihkamise
ja vankade, tiblade, tšurkade käes
ja pimeduse käes
kus ainus valge asi
ainus transtsendentsuse kandja selle linna öödes
on trammid
heledasti valgustatud inimestest tühjad trammid
mis hõljuvad läbi pimeduse
kurvides õõtsudes ja ööõhku lõhestades
ja lõhestades seda koolnud sajandit
selles kummituslikus väikeriigis
kus loetakse samuti foucault'd ja derridad
ja kus saadakse aru
kui keegi peaks ütlema
"la vie est tres chere a l'Europe!"
aga seda ei ütle seal keegi
me oleme haritud ja intelligentsed
me ei topi rahapatakaid sokisäärde
nagu teevad need teie kameruni neegrid
nagu teevad need türgi kebabimüüjad
kas te tõesti ajaloost ei õpi?
ärge siis imestage, kui ühel päeval
te seisate impeeriumi varemetel
käes louis vuittoni kotid ja originaal Šveitsi kellad
ja nutate:
barbarid barbarid barbarid
meie ei ole need barbarid
meie ei ole teie pisarad
meie hoiame raha põuetaskus või koguni pangaarvel
ja me vihkame idaeurooplasi
täpselt nii nagu teiegi
hei, teie!
hüüame me neile
ja näete, neile muslimitele seal
sellele islamile seal
"rullige telgid kokku ja tõstke koormasse!"
aga nad ei lähe
neil on siin hea olla
neil on siin hea olla, aga minul on halb

sest eile siin ilusas linnas
kus isegi Starbucksi kohv
maksab rohkem kui mu vanaema mustakirju lehm
nägin ma demonstratsiooni.
Sajad noored hüüdsid
et nad on kapitalismi vastu.
Nende käed tõusid
nende jalad marssisid
ja jalgade ümber
olid Hugo Boss
ja Levis
ja ühel eriti paksul tüdrukul
oli rinnaesine kaetud märkidega
ta nõudis tuumarelvade piiramist
ja vägede väljaviimist Afganistanist
ja naistele suuremaid õiguseid
ja vabamat seksi
ja politseivägivalla lõpetamist
tema silmad olid kurvad
ja otsivad
ka mina vaatasin ringi
kuhu nad siis jäid?
need eriväljaõppe saanud mendid
kes tormavad demonstrantide sekka
paiskavad pikali selle paksu tüdruku
milleks on vaja tervet üksust
ja tanki
ja siis märke tema rinnast kiskuma hakkavad
aga neid mente ei olnud kusagil
olin ainult mina
ja see väga kallis kohv
ja ma limpsisin selle otsas vahukoort
ja mõtlesin:
minge ..., te lääne noored
kas te üldse teate, mis on kriis?

las ma ütlen teile, mis on kriis
kriis on siis,
kui su ema tuleb '89 soomest
ja ütleb, et riik oli ilus
aga kõige rohkem jäi talle meelde liikuv kassalint
kujuta ette
sa ostad kaubad
paned need lindi peale
ja see viib need ise kassasse
ta oli juba 35
ja ta oli professor
aga liikuvast kassalindist ei olnud ta varem kuulnud
sellest ei kirjutatud neis raamatutes, mida ta luges
sellest ei kirjutanud Kundera
Kafka, Goethe ega Camus
perse
kui ma mõtlema hakkan
millest nad siis üldse kirjutavad?
kriis on see
kui su isa säästab neli aastat
ja ostab siis tugitooli
ja suure peegli
ja paki petti
kriis on see
kui su vanaemal on kapi otsas kott leivakoortega
sest kunagi ei või teada
millal on jälle sõit
see on kriis
nii et, te lääne noored
ärahellitatud lapsed
kes pole elu näinudki.

aga siin ma nüüd olen
euroopa südames
ma olen siin
aga kedagi enam ei ole
suured on kõrbed
ja kõik on kõrb
suured on kõrbed
ja kõik on kõrb
ja siin haiseb
siin haiseb nagu kuivkempsu taga
see hais ainult kasvab ja kasvab
ja lämmatab kõik
see hais jääb riiete külge
ja see ei tule enam kunagi maha
ma tean seda hästi
sest ma tulen maalt
kus ainult see hais veel ongi.

Kasutatud tsitaate Tõnu Õnnepalu romaanist "Piiririik" ja Friedebert Tuglaselt
Edicy - ehita koduleht!