Kõne, mida eile ei peetud

Kaks ja pool aastat. See on pikk aeg, et teada saada, mis Eesti poliitikas toimub. Muidugi mitte detaile, peensusi, nüansse. Aga ma julgen väita, et meil on olemas teatud arusaam sellest, millised mehhanismid siinset poliitikat juhivad. Mõned neist mehhanismidest on meeldivad: inimesed hoolivad oma riigist kirglikult, neil on hea haridus, lai silmaring ja tugev empaatiavõime, ning nad pingutavad iga päev selle nimel, et Eesti oleks normaalne riik. Aga kahjuks on nende häält kuulda üha vähem ja vähem, sest teised mehhanismid on tugevamad. Te küsite: millised teised mehhanismid? Kas ei peakski eelpoolloetletud omadused olema piisavad ja ainuvõimalikud ühe riigi juhtimisel? Jah, peaksid. Kuid enamikel meie tänastel poliitikutel need omadused puuduvad.

Ärge mõistke mind valesti: ma ei taha hakata jälle poliitikuid kiruma. Usun, et tänase õhtu jooksul on nende puudustele piisavalt tähelepanu juhitud. Aitab sellest. Räägime parem meie enda puudustest. Sest just sellest soovist – rääkida kõigi, ka m e i e puudujääkidest – sündiski mõte tuua ühiskonda liikumine Ühtne Eesti. Sellest pidi saama ühiskonna lakmuspaber, mille üheks oluliseks osaks oli kõik see, mida me selle projekti raames tegime. Me viisime läbi kampaaniaid, kopeerisime poliittehnoloogiaid, õppisime paremini tundma retoorilisi võtteid, manipuleerisime avalikkuse ja meediaga. Ühesõnaga: tegime kõike seda, mis on tänase Eesti poliitika argipäev. Muide, ma ütlen teile ausalt: me oleme sellest väga väsinud, meil on kõrini, me tahame minna loodusesse ja hingata värsket õhku.

Kuid oli miski, mis oli meie jaoks kõigist neist nippidest veelgi olulisem. Kõige tähtsam oli meie jaoks see, kuidas ühiskond reageeris, sest just see näitas Eesti ühiskonna praegust seisu kõige paremini. Meenuta. Mida sina mõtlesid, kui sa meist esimest korda kuulsid? Miks sa ostsid pileti täna siia Saku Suurhalli? Miks mõni sinu sõber ei ostnud? Mida te oma tuttavatega meist rääkisite, kuidas kommenteerisite, olite te rõõmus või hämmelduses, kas teie kolleegil oli ükskõik? Mida arvasid teie vanemad? Aga teie lapselapsed? See kõik on olnud "Ühtse Eesti" osa, mida meie, lavalolijad, ei saa kunagi lõpuni teada. Seda teate ainult teie. Mõelge selle üle veel kord järele, ja ma arvan, et te olete saanud nii elamuse kui ka ühiskondliku sõnumi. Ja selleks sõnumiks oli see, mida te ise mõtlesite, tundsite, ütlesite.

Aga aitab pateetikast. Räägime üllatustest. Meid üllatas reaktsiooni laiaulatuslikkus. Lootused uue poliitilise jõu tulekuks, isegi kui selle eesotsas on näitlejad ja ta manifesteerib end selgelt väga populistlikuna, tulid ilmekalt esile. Rahulolematus Eesti ühiskonnas on suurem, kui me oskasime arvata. Seda näitab ka piletimüük: me lootsime, et esimese kuu ajaga õnnestub ehk müüa pool saalist, aga saal oli välja müüdud kahe päevaga. Tartust on täna siia bussidega tulnud pensionärid, mitmes Tallinna lasteaias ja koolis tõsteti emadepäeva kontsert kuuldavasti täna hommikule, sest vanemad tahtsid osaleda tänaõhtusel Suurkogul.

Üllatuseks oli ka see, et meie populismi määr jäi võrreldes tänaste Eesti poliitikutega alla igasugust arvestust. Arvasime, et meie plakatid ning esimesed sõnumid on piisavalt grotesksed, et saadaks koheselt aru, kuivõrd ülevõimendatult populistlik "Ühtne Eesti" on. Olime naiivsed. Kui lubasime kõigile 30 000 emapalka, siis nädala pärast ütles Reformierakond, et emapalga ülempiir tuleks tõsta 60 000ni. Olles tulnud välja võrdlemisi natslike plakatitega, trumpas Keskerakond oma täiesti haige kampaaniaga meid mitmekordselt üle. Selle finaaliks oli Edgar Savisaare blogipostitus, kus ta käskis hoida käed eemal Ühtsest Eestist. Kuid, Edgar Savisaar – see kehtib ka sinu enda kohta.

Lisaks üllatustele pidime nii mõnigi kord poliitikutena käitudes ka teatud piire ületama ja nii mõnigi nina sai ülekohtuselt veriseks löödud. Kuigi see on kukepea võrreldes ülekohtuga, millega tavapäraselt teistest inimestest Eesti poliitikas üle ratsutatakse, siis soovime ometi rehabiliteerida mõned inimesed. Tõnis Palts sai meie valimiskoolis number 3 süüdistuse, et ta on tegutsenud korruptiivselt, pidades silmas oma ärihuvisid Tallinna Sadamas. Paltsi koduerakonnast mitmelt inimeselt kuuldud info ei vasta tõele. See on kõnekas märk tegevpoliitikute oskustest levitada laimu. Meelis Atoneni kinnitusel pole tema ega ükski teine Eesti Posti nõukogu liige nõudnud meie reklaamklippide mahavõtmist, kuna neil pole aega "tegeleda teie väikse teatriga". Kõlab igati usutavalt.

Siim Sukles, kultuuriministeeriumi kantsler, ei ole poliitik, vaid ametnik, ning meie käest lavastuse eelarvet küsides käitus ta peaaegu et riigimehelikult – kindlasti riigimehelikumalt kui keskmine minister. Ühelt poolt on täiesti normaalne, et ministeerium oma allaasutuste finantsdistsipliini kontrollib, teiselt poolt soovis Sukles ilmselgelt meid hoopis võimalike rünnakute eest kaitsta. Me juba teame, mida nii mõnedki noorpoliitikud siin saalis arvavad: et me oleme Reformierakonna või kultuuriministeeriumi käsilased. Me ei ole seda. Me oleme meie ise. Aga teie, kahjuks, ei ole. Teie olete poliitsõdurid, ja te esindate alati kedagi teist peale iseenda.

Mis veel? Jah, plakatite sodimine oli Ühtse Eesti kampaania osa. Idee tuli ühelt strateegilise kommunikatsiooni eksperdilt, kelle sõnul ei olnud see Eesti poliitikas kaugeltki esimene säärane kampaania. Rein Langi puhul me ei valetanud, vaid rääkisime tõest teadlikult vaid poole, et külvata segadust. See õnnestus. Eelarve tuli maksumaksja taskust ja mitte ebaseaduslike sissemaksetena ettevõtjatelt, nagu keskmisele erakonnale kombeks. Nagu näete: mingit kasumit me ei teeninud, vaid tulime täpselt ots-otsaga kokku.

Ja veel mõned tänusõnad. Daniel Vaarik, kes oli meie jaoks kriisihetkedel alati olemas. Noortekogu – palun tõuske veel kord püsti ja näidake end, aitäh teile! Ja veel kümned ja kümned inimesed, kes nende 44 päeva ja varasemategi aastate jooksul meie projektile kaasa aitasid. Nende nimed, keda me tohime nimetada, leiate meie kodulehelt. Kuid väga paljusid nimesid seal ei ole. Need on poliitikud, ajakirjanikud, analüütikud, ettevõtjad, suhtekorraldajad, politoloogid jne jne, kellega me kõnelesime ja teadmisi korjasime, kuid kellest ükski ei soovi oma nime avalikustamist. On see hirm politiseeritud inimeste kättemaksu ees? Me kardame küll.

Kuid head kohaletulnud. Loetelu konkreetsetest tegudest ja inimestest võiks jätkata veel ja veel. Teid kõiki huvitab ju hoopis üks teine küsimus. Ja nimelt: miks me siin oleme? Kas selleks, et veeretada retoorikapalli ja naerda ning nutta poliitika üle? Kindlasti mitte. Paljud teist on tulnud siia üheainsa küsimusega. Küsime seda. "Kas me teeme täna erakonna?" Küsime valjemalt. "Kas me teeme täna erakonna?"

Head kohaletulnud. Me ei tee täna erakonda. Me pole seda kunagi teha tahtnud ja kindlasti ei hakka me ka tulevikus mitte ühtegi parteid asutama. Kas sellepärast, et me oleme näitlejad ja lavastajad ega tea avalikust haldusest või juriidikast piisavalt, et riiki juhtima kippuda? Jah, kindlasti on see üks põhjus. Milleks meile võim, kui me ei oska sellega midagi peale hakata?

Aga on veel üks olulisem põhjus, miks erakonda mitte teha. Ja see pole mitte soov vältida poliitikat. See ei ole argus või kartus tuleviku ees. Vastupidi. Me ei taha poliitikat vältida, vaid me tahame väga poliitikas osaleda. Aga me tahame osaleda seal nii, et me poleks professionaalsed poliitikud ja nii, et me ei kuuluks ühtegi erakonda, isegi kui see erakond võiks meie endi poolt olla asutatud.

On see tänases Eestis võimalik? Kas sina julged täna, 7. mail 2010 öelda, et "Jah, ma osalen oma riigi juhtimises!" On see tõsi? Meie jaoks küll ei ole. Ja mitte keegi meist ei uskunud seda 44 päeva tagasi. Me ei uskunud, et tavalisel kodanikul on piisavalt võimalusi ja – mis veelgi olulisem – piisavalt tahet, et rääkida kaasa iseenda või oma kogukonna tulevikut puudutavates küsimustes.

Me loodame, et "Ühtne Eesti" on andnud juurde seda julgust ja tahet. Me loodame, et "Ühtne Eesti" on üks samm selles suunas, et inimene oleks poliitiku jaoks taas kodanik ja mitte enam klient. Me loodame, et "Ühtne Eesti" aitab tuua lähemale arusaama, et praeguse Eesti eest ei vastuta Reiljan, Ansip, Savisaar, Pihl või Laar, vaid kõik me ise.

Loomulikult ei suutnud me Eesti poliitikat hetkega muuta. Esmaspäeval lehte avades näete seal ilmselt taas mõnda uudist erakonnastatud ametnike, Savisaare julmuse või Ansipi ülbuse kohta, mis teid närvi ajab. Paari päevaga ei juhtu midagi. Sest muutused ei sünni ühe päevaga – need sünnivad iga päev. Ja seetõttu me loodame, et kui sa ülehomme ajalehe käest paned, et sa siis ei vihasta, ei muutu tuimaks ja ükskõikseks, sest "midagi ei muutunud". Me loodame, et sa helistad oma sõbrale ning te ehitate laste jaoks parki kiige. Te panete pead kokku ja nuputate, kas oleks võimalusi kodukant ilusamaks muuta või kas saaksite liituda mõne mittetulundusühinguga. Ja kui soovite, siis ärge liituge mitte kellegagi, ärge rebestage end Eesti riigi nimel, aga kui teile läheb korda ka miski muu peale teie enda, siis uskuge: teile läheb korda ka Eesti. Mitte see rahvuslik Eesti, millest räägitakse, vaid see Eesti, mis on normaalne väike riik, kus me kõik koos elame. Miks ma seda usun? Sest te istute täna siin saalis. Aitäh teile selle eest.

"Ühtne Eesti" lõpetab. Homsest seda liikumist enam ei ole. Meie koduleht ja valimiskoolid jäävad veel mõneks ajaks üles ning sügisel esilinastub täispikk dokumentaalfilm, kuhu on jäädvustatud kogu protsess ning kõik telgitagused.

Teie lähete siit ilmselt koju. Head teed. Aga mida teeme meie? Jätkame sügisel uuslavastustega. Tulemas on huvitavaid lavastajaid Eestist, aga ka väljastpoolt. Peaaegu täpselt aasta pärast avame Skoone bastionil Põhuteatri. Sõidame Šveitsi ja Austriasse, kuhu meid on kutsunud sealsed festivalid. Aga kõigepealt? Kõigepealt läheme loodusesse, ja hingame värsket õhku. Mõtleme, mis läks nihu, ja mis õnnestus. Ja oleme õnnelikud, et kuidas ka ei läinud, lapsed mängivad siin Saku Suurhalli lähedal Harku järve ääres ikka. Kui neile pärast tänast suurkogu ehitatakse mängimiseks üks kiik juurde, siis võime öelda: suurkogu on korda läinud.

Teksti autor Teater NO99. Ilmunud 8. mail 2010 ajalehes Postimehes.